Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused   |   Privaatsus  
   
Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.
Kui meid sõtta kutsuti
Ilmumas
Tõnis Sander

Kui meid sõtta kutsuti

96 lk., 140x210, 2024
Tõnis Sander ühes mitme kolleegiga külastas tihti mu (Marie Under)
kodu. Ta oli valkjate juustega, kitsa, kuid rõõsa näoga, teraste silmadega ja tervete säravate hammastega, sügavahääleline noormees, kes ei tõrkunud ette kandmast laudkonnale oma luuletusi, tehes seda oma siiruses koguni meelsastigi.
Frontispissil Tõnis Sanderi foto Eesti Kirjandusmuuseumist B-181-1459.
Esikaanel foto internetist.



Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade.
Veel
John D. Barrow

Uued kõiksuse teooriad

420 lk., 140x215, 2024
Briti füüsiku, matemaatiku ja teaduskirjaniku John David Barrow’ (1952–2020) tööde ühiseks nimetajaks võiks olla teoreetiline kosmoloogia. Hea sulega kirjutajana on tema vaimses pärandis üle 500 teadusartikli ja paarkümmend raamatu. Paljudes neist kumab läbi huvi filosoofiliste probleemide vastu, mis viib lõpuks ühe kõige fundamentaalsema küsimuseni: kuidas on Universum välja kukkunud just selline, et lubab elu ja isegi mõistusega vaatlejate olemasolu? „Uued kõiksuse teooriad“ põhineb 1980ndate lõpus Glasgow’ ülikoolis peetud Giffordi loengutel. See on katse kirjeldada nende teooriate tegevusulatust ja piire ning paigutada nad laiemasse kultuurilisse konteksti kui vaid matemaatilise füüsika oma. Järelsõna on kirjutanud tõlkija Laurits Leedjärv.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.

Acta Semiotica Estica 20

240 lk., 143x203, 2024
Acta Semiotica Estica XX numbrist leiab käsitlusi nii kunsti, loomade omailmade kui poliitika kohta. Līva Bodniece, Jovita Dikmoniene ja Maria Kristiina Lotman vaatlevad Medeia-retseptsiooni Baltimaades; Raili Lass kirjutab interlingvistilisest tõlkest Tom Stoppardi “Leopoldstadti” lavastuses; Siiri Tarrikas käsitleb peegeldusi omailmades; Krista Simson visandab ikoonilisi väljendusvahendeid Vassili Kandinsky kompositsiooniteooriast lähtuvalt; Ott Puumeister mõtiskleb tõerääkimise poliitika ja funktsioonide üle. Lisaks vestlused semiootikutega, lühemad esseed ja kiirpilk Acta Semiotica Estica ajaloole kuni XX numbrini.

Raamatu väljaandmist on toetanud Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituut.