Eesti
teaduse tunnustatud populariseerija Tiit Kändler (1948) mõtiskleb Endel Lippmaa
õpilasena, miks on kvantfüüsika ainus kehtiv teaduslik teooria. Kas
sellepärast, et see tõepoolest ei eksi, või tänu sellele, et jätab enesele nii
palju eksimisruumi? Kändler viitab siin Heisenbergi määramatuse relatsioonile,
Bohri komplementaarsuse printsiibile ja Diraci valemile. Kvantpõimumisele
niikuinii. Aga ta teeb seda valemitesse laskumata kõigile arusaadavas keeles.
Olles kitsamalt erialalt biofüüsik liigub ta nõtkelt teemadele, mis on rohkem
seotud bioloogiaga, samuti pole talle võõrad kunst ning eriti huumor. Tema
selgesõnaline, kuid kaugeltki mitte kuiv stiil väljendab vääramatut tahet
näidata teadust kui inimkultuuri orgaanilist osa.
Ta
ütleb: “Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma
kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et
meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva
riigi iseenestest mõistetav osis.”
Käesoleva
köite tutvustuseks ütleb autor: “Oleme sattunud plahvatuslikult muutunud
maailma, kus tundub üha enam, et üle 140 tähemärgi korraga kirjutada pole vaja
... Püüan oma raamatus näidata, et on küll. ... Olen kogunud sellesse
raamatusse osa oma siiani kirjutatud lugudest – olgu need esseed, satiirid,
ülevaateartiklid, mõtlused või mälestused, mis avaldatud erinevates Eesti
väljaannetes alates aastast 1976. Vajadusel olen mõnd varasemat kirjutist
kohati täiendanud, teisi siin-seal kärpinud või lisanud üksikuid mõistmist
hõlbustavaid kommentaare.”
Ja
lisab enda kohta: “Kalamaja poisina, ehkki sündinud Turbas, olen hingelt pigem
aguliinimene kui linnamees. Nõnda olen elus olnud eksperimentaalfüüsik,
ehitanud kiiret eriotstarbelist arvutit, olnud humorist, satiirik ja
püstijalakoomik, tegutsenud poliitikareporterina, juhtinud loodusajakirju,
püsinud üsna pikalt teadusajakirjanikuna, ka Eesti Päevalehe teadustoimetajana,
ning jõudnud teaduskirjanikuks. Kirjutan seda, et lugejal oleks selge, et mu
teemad on küll laia ulatusega, kuid ometi seotud minu elukäiguga.”
Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti
Kultuurkapital, AS Giga ja Eesti Mõtteloo Sihtkapital.
