Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused  
   
Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.

Manu pärimus ehk ilmarahva seadmuseõpetus

588 lk., 140x215, 2019

Manu pärimus (Manusmṛti) ehk Ilmarahva seadmuseõpetus (Mānavadharmaśāstra) (3/2. sajand e.Kr. – 2/3. sajand) on kuulsaim Vana-India sanskritikeelne tavaõiguse kogumik, mis on mõjutanud ühiskonnakorraldust, seadusandlust, juriidilisi protsesse ja ilmavaadet Indias ja Kagu-Aasias tänaseks juba enam kui poolteist tuhat aastat. Teoses on 12 peatükki ja 2685 värssi, mis käsitlevad kõiki “õige aarialase” elu ja ühiskondliku käitumise aspekte alates maailma loomisest, lapsepõlvest ja hariduse omandamisest, läbi meheea kuni vanaduse ja teispoolsuse, ning karma viljadeni. Juttu tuleb nii naistest kui meestest, kuritegudest ja nende heastamisest, ning kuninga kohustustest. See on suurepärane sissevaade Vana-India ajalukku meie ajaarvamise esimestel sajanditel. Manu pärimus on maailma kirjaliku pärandi paremikku kuuluv tekst, mis on kvaliteedilt ja tähtsuselt võrdne Lääne pühakirjade ja baastekstidega. Käesoleva väga sõnatäpse tõlke on põhjaliku sissejuhatuse ja kommentaaridega varustanud tõlkija Martti Kalda. Lisatud on temaatilised loetelud ja bibliograafia.

Martti Kalda pälvis selle köitega Eesti Kultuurkapitali 2019. aasta mõttekirjanduse tõlkeauhinna.

 

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.



Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade.
Veel
Tiit Kändler

Teadusluulude jälil

520 lk., 140x200, 2020

Eesti teaduse tunnustatud populariseerija Tiit Kändler (1948) mõtiskleb Endel Lippmaa õpilasena, miks on kvantfüüsika ainus kehtiv teaduslik teooria. Kas sellepärast, et see tõepoolest ei eksi, või tänu sellele, et jätab enesele nii palju eksimisruumi? Kändler viitab siin Heisenbergi määramatuse relatsioonile, Bohri komplementaarsuse printsiibile ja Diraci valemile. Kvantpõimumisele niikuinii. Aga ta teeb seda valemitesse laskumata kõigile arusaadavas keeles. Olles kitsamalt erialalt biofüüsik liigub ta nõtkelt teemadele, mis on rohkem seotud bioloogiaga, samuti pole talle võõrad kunst ning eriti huumor. Tema selgesõnaline, kuid kaugeltki mitte kuiv stiil väljendab vääramatut tahet näidata teadust kui inimkultuuri orgaanilist osa.

 

Ta ütleb: “Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi iseenestest mõistetav osis.”

 

Käesoleva köite tutvustuseks ütleb autor: “Oleme sattunud plahvatuslikult muutunud maailma, kus tundub üha enam, et üle 140 tähemärgi korraga kirjutada pole vaja ... Püüan oma raamatus näidata, et on küll. ... Olen kogunud sellesse raamatusse osa oma siiani kirjutatud lugudest – olgu need esseed, satiirid, ülevaateartiklid, mõtlused või mälestused, mis avaldatud erinevates Eesti väljaannetes alates aastast 1976. Vajadusel olen mõnd varasemat kirjutist kohati täiendanud, teisi siin-seal kärpinud või lisanud üksikuid mõistmist hõlbustavaid kommentaare.”

 

Ja lisab enda kohta: “Kalamaja poisina, ehkki sündinud Turbas, olen hingelt pigem aguliinimene kui linnamees. Nõnda olen elus olnud eksperimentaalfüüsik, ehitanud kiiret eriotstarbelist arvutit, olnud humorist, satiirik ja püstijalakoomik, tegutsenud poliitikareporterina, juhtinud loodusajakirju, püsinud üsna pikalt teadusajakirjanikuna, ka Eesti Päevalehe teadustoimetajana, ning jõudnud teaduskirjanikuks. Kirjutan seda, et lugejal oleks selge, et mu teemad on küll laia ulatusega, kuid ometi seotud minu elukäiguga.”

 

Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Giga ja Eesti Mõtteloo Sihtkapital.
Vassili Kandinsky

Vaimsusest kunstis, eriti maalikunstis. Punkt ja joon tasapinnal

296 lk., 140x215, 2020

Tänapäeva kunstilise mõtte alusepanija ja abstraktse kunsti ühe rajaja Vassili Kandinsky (1866–1944) kaks teost, “Vaimsusest kunstis” (1911, 1912) ning “Punkt ja joon tasapinnal” (1926) on teejuhiks nii visuaalse kunsti rolli mõistmisele kui ka selle rohujuuretasandil analüüsile maalija, kunstiteoreetiku ja pedagoogi pilgu läbi nähtuna. Esimeses pöörab autor enam tähelepanu maalikunsti arengule ja värviprobleemidele, teise rõhuasetus on vormi põhielementidel. 20. sajandi alguse avangardism avas ukse seni teadvustamata tajude maailma. Kandinsky näeb nii kujutava kunsti elemente kui ka ühiskonda pidevas ja lõputus arengus. Tema teooriate puhul ei ole tegemist kunsti demüstifitseerimise, vaid visuaalse kunsti loomise protsessi tutvustamisega.

 

Teosed on saksa keelest tõlkinud Krista Simson ja Mall Ruiso ning saatesõna kaudu asetavad need maailma mõtteloolisse konteksti Krista Simson ja Peeter Torop.

 

Selle raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.