Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale.
Manu pärimus (Manusmṛti) ehk Ilmarahva seadmuseõpetus
(Mānavadharmaśāstra) (3/2. sajand
e.Kr. – 2/3. sajand) on kuulsaim Vana-India sanskritikeelne tavaõiguse kogumik,
mis on mõjutanud ühiskonnakorraldust, seadusandlust, juriidilisi protsesse ja
ilmavaadet Indias ja Kagu-Aasias tänaseks juba enam kui poolteist tuhat aastat.
Teoses on 12 peatükki ja 2685 värssi, mis käsitlevad kõiki “õige
aarialase” elu ja ühiskondliku käitumise aspekte alates maailma loomisest,
lapsepõlvest ja hariduse omandamisest, läbi meheea kuni vanaduse ja
teispoolsuse, ning karma viljadeni.
Juttu tuleb nii naistest kui meestest, kuritegudest ja nende heastamisest, ning
kuninga kohustustest. See on suurepärane sissevaade Vana-India ajalukku meie
ajaarvamise esimestel sajanditel. Manu pärimus on maailma kirjaliku
pärandi paremikku kuuluv tekst, mis on kvaliteedilt ja tähtsuselt võrdne Lääne
pühakirjade ja baastekstidega. Käesoleva väga sõnatäpse tõlke on
põhjaliku sissejuhatuse ja kommentaaridega varustanud tõlkija Martti Kalda.
Lisatud on temaatilised loetelud ja bibliograafia.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.
Tähtsaimaks "Ilmamaa" väljaandeks on rahvuslik suursari "Eesti mõttelugu", mis koondab ja
avaldab väärtuslikumat osa eesti mõttevarast läbi aegade. Veel
Kogumikku koondatud luuletused on kas kirjutatud või vähemalt lihvitud
Andaluusias ning kannavad sealseid märke ka siis, kui räägivad Tartust ja
Emajõest. Ehk aitavad need suures osas varem avaldamata tekstid lahendada
mõistatust, miks Hirv on alati päevitunud jumega, tema luules aga särab see
salajane lõunamaa päike, keerlevad üha vabamalt sõnasse valatud tunnete ja
tajude vormid ja kerkivad justkui valgest marmorist mäluhooned. Hirve luulet
saadab Lauri Sommeri essee autorist. Ülo Soosteri joonistused pärinevad Heldur
Viirese kogust.
Toomas Tauli ilukirjanduslik stsenaarium-väitekiri “Tuba
116” on lugu 1960.–1970. aastate vahetuse Tartust ja tema Ülikoolist. 1969.
aasta sügisel võeti Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna ajaloo
osakonda 27 üliõpilast, kellest suur osa majutati ühikasse aadressil Pälsoni
14. Tuppa nr. 116 paigutati ka käesoleva loo ühed põhitegelased Mart Kivimäe,
Olavi Pesti, Heinart Puhkim, Toomas Taul ja Hannes Varblane, kellega tollal
suhtlesid tihti Toa Sõbrad, erakais pesitsenud Toomas Raudam, Enn Tegova ja
kursusekaaslane Jaak Naber. Siin kajastub ühiskonnas valitsenud absurd, mille
paljud tudengid oma lõbustusteks ümber kantisid, ent ka selle taustal
valitsenud ei-tea-mis-aegse akadeemilise vabaduse vaim, mida tänapäeva üliõpilased
ei pruugi tabada. Paljude tõikade selgitamiseks on lisatud asjaosaliste endi mahukad
kommentaarid, kuid raamat on nauditav ka ilma neid lugemata.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
