Ernst Ennole mõeldes meenub luulesõbrale arvatavasti kõigepealt luuletus „Kojuigatsus“: „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, / tuul mängib lillelõhnaga“ – värsid, mis tekitavad koduigatsuse neilegi, kes on kasvanud linnamajas, mille ümber pole kunagi lõhnanud ristikhein – ei valge ega punane. On, nagu laenanuks luuletaja lugejale oma meeled, mille kaudu saame osa ristikulõhnalisest kodukohast – õigemini saame osa sellest eemal olemise kurbusest: „mu ümber sala laulvad vaiksed leinad“…
/.../
Esimesel pilgul võib tunduda, nagu oleksid Enno täiskasvanute ja lasteluuletused tulnud kahe erineva autori sulest: sügavmõttelisest süngusest ja valulikust igatsusest ei saa poeedi lastevärssides juttugi olla. Kuid tuleb nõustuda kirjandusteadlase Reet Krusteniga, kes „Eesti lastekirjanduse ajaloos“ ütleb: „Lastelaulud moodustavad E. Enno loomingu päikesepaistelise poole, kuid midagi luuletaja olemuslikust igatsustundest ja sellega seotud poeetilisest nukrusest ulatub ka siia. See midagi lisab näiliselt lihtsakoelistele värssidele uue dimensiooni ja tõstab E. Enno lasteluule erilisele tasandile. Tuntavad sügavamad tagamaad kumavad „lillelalleradest“ (nii nimetas E. Enno ise oma lastevärsse) läbi, andes neile emotsionaalse värskuse ning intensiivsuse.“
(Leelo Tungal, „Mu lillelallerad lapsed“, 2025)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
