Indrek Hirve väikeste luuleraamatute sarja
lisandub käesolevaga jälle kümne tsükli jagu uusi luuletusi. “Tinapeeglist”
leiab lugeja kuus luuletust ühel hommikul, langevatele lehtedele, sõnadest ja
luulest, sügispimedusele, kaugelt, sõnade südamest ja uueks aastaks, kuus
väikest luuletust kaugelt, kuus armastusluuletust ja lõpetuseks kuus luuletust
surmaaimdusest. Päevad kaovad udusse, selgemini ilmuvad maastikud ja neil
ilmuvad olevused, objektid ja poeet ise öösel ja hommikul. Nagu Hirve luules on
tavaks saanud, tuleb päikesesära järele rännata kodusest hämarusest kaugemale,
kuid seegi pole elukutselisele uitajale takistuseks.
Terve mu tänane öö
on olnud
üks siirusepuhang
olen võtnud varjudel
jalgade ümbert kinni
ja nutnud
ning linnuteelt laskuv
piimjas udu
on silitanud mu pead
(“Tinapeegel”, 2025, lk. 11.)
Ado Vabbe visandid (1957–1958) on Andrus Rüütli kogust. Esikaanel on Ado Vabbe vinjett aastast 1919.
