Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016

“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016

Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)