Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ilmatargad
Eesti kirjanikke
Aken ilma
Ajajõe tagant
Palju aastaid
Kogutud luuletused
Avatud Eesti Raamat
Eesti mõttelugu
Hieronymus
KATEGOORIAD
Luulekogud
Fotoalbumid
Lasteraamatud
Elulood
Sõnaraamatud
Huumor
Ajalugu
Novellid
Näidendid
Jutustused
Romaanid
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Filosoofia
Artiklid/esseed
Mälestused
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Teadusluulude jälil

Lisa ostukorvi15,86 €


Ilmumisaasta 2020-06-10
ISBN 978-9985-77-692-6
Toimetanud Leino Pahtma
Sarja kujundus Kaljo Põllu
Lehekülgi 520
Mõõdud 140x200
Köide kõva köide ümbrisega


Kategooria Artiklid/esseed
Raamatusari Eesti mõttelugu


Raamatust lähemalt

Eesti teaduse tunnustatud populariseerija Tiit Kändler (1948) mõtiskleb Endel Lippmaa õpilasena, miks on kvantfüüsika ainus kehtiv teaduslik teooria. Kas sellepärast, et see tõepoolest ei eksi, või tänu sellele, et jätab enesele nii palju eksimisruumi? Kändler viitab siin Heisenbergi määramatuse relatsioonile, Bohri komplementaarsuse printsiibile ja Diraci valemile. Kvantpõimumisele niikuinii. Aga ta teeb seda valemitesse laskumata kõigile arusaadavas keeles. Olles kitsamalt erialalt biofüüsik liigub ta nõtkelt teemadele, mis on rohkem seotud bioloogiaga, samuti pole talle võõrad kunst ning eriti huumor. Tema selgesõnaline, kuid kaugeltki mitte kuiv stiil väljendab vääramatut tahet näidata teadust kui inimkultuuri orgaanilist osa.

 

Ta ütleb: “Eestile ei ole teadust vaja selleks ja ainuüksi selleks, et üle maailma kuulsaks saada ja seeläbi rikkamalt elada. Eestile on teadust vaja selleks, et meil oleks oma teadmine, nii nagu mu meelest peaks see ju olema ühe iseoleva riigi iseenestest mõistetav osis.”

 

Käesoleva köite tutvustuseks ütleb autor: “Oleme sattunud plahvatuslikult muutunud maailma, kus tundub üha enam, et üle 140 tähemärgi korraga kirjutada pole vaja ... Püüan oma raamatus näidata, et on küll. ... Olen kogunud sellesse raamatusse osa oma siiani kirjutatud lugudest – olgu need esseed, satiirid, ülevaateartiklid, mõtlused või mälestused, mis avaldatud erinevates Eesti väljaannetes alates aastast 1976. Vajadusel olen mõnd varasemat kirjutist kohati täiendanud, teisi siin-seal kärpinud või lisanud üksikuid mõistmist hõlbustavaid kommentaare.”

 

Ja lisab enda kohta: “Kalamaja poisina, ehkki sündinud Turbas, olen hingelt pigem aguliinimene kui linnamees. Nõnda olen elus olnud eksperimentaalfüüsik, ehitanud kiiret eriotstarbelist arvutit, olnud humorist, satiirik ja püstijalakoomik, tegutsenud poliitikareporterina, juhtinud loodusajakirju, püsinud üsna pikalt teadusajakirjanikuna, ka Eesti Päevalehe teadustoimetajana, ning jõudnud teaduskirjanikuks. Kirjutan seda, et lugejal oleks selge, et mu teemad on küll laia ulatusega, kuid ometi seotud minu elukäiguga.”

 

Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, AS Giga ja Eesti Mõtteloo Sihtkapital.