Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ilmatargad
Eesti kirjanikke
Aken ilma
Ajajõe tagant
Palju aastaid
Kogutud luuletused
Avatud Eesti Raamat
Eesti mõttelugu
KATEGOORIAD
Luulekogud
Fotoalbumid
Lasteraamatud
Elulood
Sõnaraamatud
Huumor
Ajalugu
Novellid
Näidendid
Jutustused
Romaanid
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Filosoofia
Artiklid/esseed
Mälestused
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus
Teadmussotsioloogiline uurimus

Lisa ostukorvi15,86 €


Ilmumisaasta 2018-02-28
ISBN 978–9985–77–579–0
tõlkinud Katre Pärn
tõlkinud Mirjam Parve
tõlkinud Ragne Schults
korrektuuri lugenud Katre Ligi
sarja kujundanud Jüri Kaarma
kaane kujundanud Eve Kask
Lehekülgi 320
Mõõdud 140x215
Köide õmmeldud brošüür ümbrisega


Kategooria Filosoofia
Raamatusari Avatud Eesti Raamat


Raamatust lähemalt
Igasugune teos, veel enam selle tõlge, on sotsiaalne representatsioon. See esindab ja esitab midagi, milles teatud hulk ühiskonnaliikmeid on kokku leppinud, mis sobib kultuuri ning millesse on panustatud mitmesuguste ressurssidega. Käesolev raamat ühiskondlikust tegelikkusest ja tegelikkuse loomisest on sotsiaalne representatsioon päris mitmes mõttes. Selle autorid, Peter Ludwig Berger ja Thomas (Tomaž) Luckmann kujunesid klassikuiks oma teadlase-ea keskmises nooruses ning on panustanud ühiskonna ja kultuuri uurimisse sedavõrd, et põhimõtteliselt võiks pälvida tõlke peaaegu iga nende töö. Praegune raamat väärib kohta nii teadusraamatukogudes kui ka ühiskonna ja kultuuri üle mõtisklevate „tavainimeste“ riiulis. See on suur saavutus ühiskonna- ja kultuuriteadustes, aga ka sotsiaalteaduste ja humanitaristika populariseerimisel.

Autorid kasutavad oma teooria ilmestamiseks väikesi väljamõeldud elupildikesi, nagu seda on alljärgnev: 

“Nii võib isa, kes näeb, kuidas nääl tema häbematule võsukesele naha peale annab, aru saada, et see konkreetne tegu on vaid üks näide teguviisist, mis on kohane ka teistele onude ja nende õepoegade paaridele, olles emaõiguslikus ühiskonnas üldiselt saadaval olev muster. Ainult juhul, kui seda sündmust niiviisi tüübistatakse, on asjade käik sotsiaalselt endastmõistetav: isa teeb tasakesi minekut, et mitte häirida onuliku autoriteedi õiguspärast rakendamist.”

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.