Kaasaegse fragmentaarium-romaani
idee sündis autoril impulsist kirjutada ühel juuliõhtul kiri tundmatule
meiliaadressile. Sellisel hetkel uutesse olukordadesse sukeldudes on lootust,
et minevik jääb selja taha. Kui asjad muutuvad keerulisemaks, siis läbid neid,
et jõuda kuhugi lihtsamasse paika. Jõuadki sinna, aga peale tuleb kohutav
tunne, et kahtled kõiges. Hakkad otsima korduvaid mustreid minevikust, millest
oled kinni hoidnud ja toonud need kaasa oma päikesepoolsesse tuppa. Ning siis
on vaja lapsepõlvest pärit oskust end vabaks keerutada. On vaja uut punast
kleiti ja julgust silma vaadata möödunud ajale. Tuleb edasi minna ja astuda
vanema ja teadlikumana samasse jõkke.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti
Kultuurkapital.