Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ilmatargad
Eesti kirjanikke
Aken ilma
Ajajõe tagant
Palju aastaid
Kogutud luuletused
Avatud Eesti Raamat
Eesti mõttelugu
Hieronymus
KATEGOORIAD
Luulekogud
Fotoalbumid
Lasteraamatud
Elulood
Sõnaraamatud
Huumor
Ajalugu
Novellid
Näidendid
Jutustused
Romaanid
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Filosoofia
Artiklid/esseed
Mälestused
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Naised, šaakalid ja muud inimloomad.
Vana-india jutte

Lisa ostukorvi17,49 €


Ilmumisaasta 2020-12-16
ISBN 978–9985–77–712–1
Koostanud ja tõlkinud Martti Kalda
Toimetanud Siiri Ombler
Kujundanud Mari Kaljuste
Lehekülgi 336
Mõõdud 145x210
Köide kõva köide ümbrisega


Kategooria Jutustused
Raamatusari Hieronymus


Raamatust lähemalt

Sisult üldinimlikud ja ka tänapäevast lugejat kõnetavad lood on Vana-India juttude antoloogiasse valinud ning sanskriti keelest tõlkinud Marti Kalda. Need on mõeldud kõigile muinasjutu-huvilistele – nii sanskriti keele õppuritele, folkloristidele, vanema kirjanduse uurijatele kui ka igas eas ja meelelaadis lugejatele, kellele meeldivad näiteks Aisopose valmid ja vendade Grimmide muinasjutud. Tõlkija põhjalikud saatesõnad ja kommentaarid lubavad tungida 3.–13. sajandi india klassikalise kirjanduse peensustesse ega lase kaotsi minna selle võlumaailma olulistel detailidel.

Antoloogias sisalduvad lood pärinevad kuuest kogumikust: Pañcatantra (“Viisikraamat”; u 3.–5. saj), Hitopadeśa (“Hüva nõu”; u 9.–13. saj), Kathāsaritsāgara (“Jutujugade ulgumeri”; u 11. saj), Vetālapañcaviṃśatikā („Kurihinge kakskümmend viis lugu“; u 11.–12. saj), Śukasaptati (“Papagoi seitsekümmend juttu”; u 12.–13. saj), ning Siṃhāsanadvātriṃśikā (“Lõvitrooni kolmkümmend kaks lugu”; u 13.–14. saj). Esimeses kahes (Pañcatantra ja Hitopadeśa) on valdavalt loomamuinasjutud, ülejäänutest kaks (Kathāsaritsāgara ja Śukasaptati) süüvivad enamasti inimestevahelise läbikäimise iseärasustesse, ning kahe kogumiku (Vetālapañcaviṃśatikā ja Siṃhāsanadvātriṃśikā) lood kalduvad fantastikasse, kuigi neis on ka tubli annus ühiskondlikku närvi. Keskaegse jutukirjanduse areng on läbi antoloogia lugude selgelt jälgitav. 

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm Hieronymus.