Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ilmatargad
Eesti kirjanikke
Aken ilma
Ajajõe tagant
Palju aastaid
Kogutud luuletused
Avatud Eesti Raamat
Eesti mõttelugu
Hieronymus
KATEGOORIAD
Luulekogud
Fotoalbumid
Lasteraamatud
Elulood
Sõnaraamatud
Huumor
Ajalugu
Novellid
Näidendid
Jutustused
Romaanid
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Filosoofia
Artiklid/esseed
Mälestused
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Roomlaste taltsutamine 3. tr.

Lisa ostukorvi15,86 €


Ilmumisaasta 2020-09-01
ISBN 978-9985-77-796-1
Toimetanud Siiri Ombler
Sarja kujundus Kalju Põllu
Lehekülgi 528
Mõõdud 140x200
Köide kõva köide ümbrisega


Kategooria Filosoofia
Raamatusari Eesti mõttelugu


Raamatust lähemalt
Klassikalise filoloogi Marju Lepaljõe (1962–2019) raamatus leidub nii ilmunud kui ka ilmumata tekste, ettekandeid ja põhjalikke uurimusi, alates lühematest arvustustest ajalehtedele-ajakirjadele kuni magistritöö materjalideni. Autori stiil on vaimukas ja kergesti loetav. Marju Lepajõe lõpetas Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonna eesti filoloogia erialal 1985. Aastail 1988–1991 oli ta statsionaarses aspirantuuris klassikalise filoloogia erialal Leningradi Riikliku Ülikooli klassikalise filoloogia õppetooli juures. 1996. aastal kaitses ta klassikalise filoloogia magistrikraadi Tartu Ülikoolis tööga “Fiktiivne element Dares Phrygiuse Trooja-kroonikas ja selle sidemed kaasaja historiograafiaga”. 1985–1988 töötas Lepajõe vanemraamatukoguhoidjana Tartu Ülikooli raamatukogu käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas. 1992–1993 oli ta assistent Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia õppetooli juures ning 1993–1998 ladina ja kreeka keele lektor Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Alates 1998 oli ta Tartu Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur. Marju Lepajõe oli külalisuurija ka Fribourgi, Göttingeni, Freiburgi, Oslo ja Londoni ülikooli juures.