Anonüümne jutukogu “Kuningas Vikramārka elukäik ehk
Lõvitrooni 32 juttu” pärineb keskaegsest Indiast (11.–15. saj.). Kuningas Bhoja
I üritab istuda Lõvitroonile, kuid selle nikerdatud kujukesed takistavad teda,
jutustades lugusid inimlikust superkangelasest Vikramast, tema seiklustest
inimeste, jumalate ja kurivaimude keskel. Martti Kalda on need jutud tõlkinud
sanskriti keelest, kõige tuntumast ja algallikale lähemal seisvast Lõuna-India
versioonist. Muinasjutulist seiklust täiendavad tõlkija kommentaarid ning
ajaloolis-kultuurilist tausta tutvustav põhjalik saatesõna.
Vikrama ja Lõvitrooni lood on küll üliinimlikud ja jumalikud, ent
sellegipoolest on „Kuningas Vikramārka elukäigu
“ novellides
ka mingi sügav üldinimlikkus. Esmalt kuningas eneses, kes on küll ideaalne ja
jumalik, ent siiski lihtne inimene oma puuduste ja üllameelsuse ning viimaks ka
hukutava lahkuse ja heldusega. Teisalt kajastub inimlikkus kõigis neis, kes
teda ümbritsevad. Kindlasti on see ka kirjanduslik võte: mida viletsamad
vaimselt ja armetumad välimuselt taustategelased on, seda kirkamalt kerkib esile
peategelane. Samas on tekstid suutnud hästi tabada hädasolijate meelelaadi,
osanud neid vaid paari lause või kujundiga tõeliselt ilmekalt kujutada. Ning
viimaks saab selgeks, mis või kes Vikrama on. Inimsuse ideaalkuju, pimedust
peletav lootus, et keegi kusagil suudab ilma paremaks muuta. Inimsuse mõõdupuu.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm Hieronymus.