Esileht   |   Kirjastusest   |   Mõttelugu   |   Kontakt   |   Raamatud   |   Tingimused   |   Privaatsus  
Hando Runnel

Hingedeaeg

308 lk., 145x215, 2016
“Hingedeaeg” on moraalseks jätkuks kunagisele “mõistelisele sõnastikule” “Väravahingede kriiksumist kuulnud” (2008). Raamat on sisult vähem edvistav eelmisest, tõsidust on tõstnud ka paratamatu ajalend, mis ära viinud sületäie sõpru. Nendele on pühendatud paljud leheküljed. Olevikust ettepoole on kerkinud minevik. Võib-olla isegi igavik. Sellest siis mõtlikku hardusse kalduv pealkiri – “Hingedeaeg”. – Ka mõned pikemad ja analüüsivamad saatesõnad elavate autorite töödele on käsikirja võetud. Naljatlevaid üksikute märksõnade üle targutamisi on veidi vähemaks jäänud. Arhiivist on võetud mõnedki mõtisklused nn. taasiseseisvumise eel- ja järelaegadest. Need on kahtlused ja soovitused uue vabaduse hakatusel, millest mõnigi kartus tänaseni aktuaalne. Niisiis veidi omapärane, kuid mitte tahtlikult omapäratsev kultuurilooline mõttekogu. “Hingedeaja” temaatilise hargnemise kooshoidjaks, karjaseks, on ehk raamatu üsna leebepoolne, kodune hingeeluline tonaalsus.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Ado Grenzstein

Tunne ja tarkus

360 lk., 140x200, 2016
Entsüklopeedia ütleb: Ado Grenzstein (1849−1916) oli ajakirjanik ja pedagoog. Mujalt on meeles, et
luuletaja. Temalt on ju tuntud lastelaulu “Viisk, Põis ja Õlekõrs” sõnad. Temalt on ka omaaegsed uudissõnad male ja kabe. Niisiis keelemees? Grenzstein, kes oli õppinud Viini pedagoogiumis ja olnud vabakuulajaks nii Viini kui ka Tartu ülikoolis, jäi suurel määral iseõppijaks ja -mõtlejaks.
Käesoleva raamatu kaante vahel on tema kahe väga erineva saksa keeles kirjutatud teose tõlked. Traktaadis “Looduse korraldus” (Pariis ja Leipzig 1913) esitab autor omaleiutatud teravmeelse dualistliku loodusloolise süsteemi. Muuhulgas kuulub sellesse tähtsa liikmena maailma-eeter, millest füüsikateadus umbes samal ajal loobuma hakkas. Autor alustab kõige hõlmavamatest mõistetest nagu Kõiksus, Substants, Ruum ja Aeg, ning jõuab kahekaupa hargnemiste varal välja muuhulgas inimkeele ilminguteni. Tema süsteem näib tugevasti tuginevat n.-ö. saksakeelsele (või indoeuroopa?) maailmanägemisele ja mõtlemisele.
Seejuures on esimene teostest, “Härraskirik või rahvakirik?” (Jurjev 1899) väga saksa-vastane ja üsna vene-sõbralik. Selles on juttu rohkem Eesti ajaloost, mõisnike vägivallast ja eestirahva saatusest kui kirikust ja usust. Rahvusküsimuse puhul on keelemees Grenzstein aga paradokslikul moel nõus loobuma emakeelest vene keele kasuks, kui rahvas ise alles jääks. Nii-öelda looduslooliselt. (Toim.)
Raamatud
ILMUMISE JÄRJEKORRAS
Selle aasta raamatud
SARJAD
Ajajõe tagant
Aken ilma
Avatud Eesti Raamat
Eesti kirjanikke
Eesti mõttelugu
Hieronymus
Ilmatargad
Kogutud luuletused
Palju aastaid
KATEGOORIAD
Ajalugu
Artiklid/esseed
Elulood
Filosoofia
Fotoalbumid
Huumor
Jutustused
Lasteraamatud
Luulekogud
Lüüriline mõtisklus
Monograafia
Mälestused
Novellid
Näidendid
Romaanid
Sõnaraamatud
ÜLDNIMEKIRI
Pealkiri
Autor
ISBN
Tagasi
Kuningas Vikramārka elukäik ehk Lõvitrooni 32 juttu

Lisa ostukorvi17,49 €


Ilmumisaasta 2022-06-15
ISBN 978-9985-77-827-2
Tõlkinud ja kommenteerinud Martti Kalda
Toimetanud Siiri Ombler
Kujundanud Mari Kaljuste
Lehekülgi 304
Mõõdud 145x210
Köide kõva köide ümbrisega


Kategooria Jutustused
Raamatusari Hieronymus


Raamatust lähemalt

Anonüümne jutukogu “Kuningas Vikramārka elukäik ehk Lõvitrooni 32 juttu” pärineb keskaegsest Indiast (11.–15. saj.). Kuningas Bhoja I üritab istuda Lõvitroonile, kuid selle nikerdatud kujukesed takistavad teda, jutustades lugusid inimlikust superkangelasest Vikramast, tema seiklustest inimeste, jumalate ja kurivaimude keskel. Martti Kalda on need jutud tõlkinud sanskriti keelest, kõige tuntumast ja algallikale lähemal seisvast Lõuna-India versioonist. Muinasjutulist seiklust täiendavad tõlkija kommentaarid ning ajaloolis-kultuurilist tausta tutvustav põhjalik saatesõna.

Vikrama ja Lõvitrooni lood on küll üliinimlikud ja jumalikud, ent sellegipoolest on „Kuningas Vikramārka elukäigunovellides ka mingi sügav üldinimlikkus. Esmalt kuningas eneses, kes on küll ideaalne ja jumalik, ent siiski lihtne inimene oma puuduste ja üllameelsuse ning viimaks ka hukutava lahkuse ja heldusega. Teisalt kajastub inimlikkus kõigis neis, kes teda ümbritsevad. Kindlasti on see ka kirjanduslik võte: mida viletsamad vaimselt ja armetumad välimuselt taustategelased on, seda kirkamalt kerkib esile peategelane. Samas on tekstid suutnud hästi tabada hädasolijate meelelaadi, osanud neid vaid paari lause või kujundiga tõeliselt ilmekalt kujutada. Ning viimaks saab selgeks, mis või kes Vikrama on. Inimsuse ideaalkuju, pimedust peletav lootus, et keegi kusagil suudab ilma paremaks muuta. Inimsuse mõõdupuu.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali tõlkeprogramm Hieronymus.