Jüri Talveti uue luulekogu “See maa peal saladuseks jääma pidi” enam kui sajast luuletusest varaseim on loodud ligi kakskümmend aastat tagasi New Yorgis, vastseimad 2023 suvel Kuramaal. Raamatus jätkub Talveti kogumikust “Tsampika ja teisi luuletusi” (Ilmamaa, 2020) tuttav rännak öistest unenägudest päevastesse valgustus- või pimestushetkedesse, ajatult intiimsest enesevaatlusest mureni tänase päeva Eesti ja maailma saatuse pärast. Absurdi-kujundid õõnestavad maiseid illusioone, vastandavad neile iga üksiku elu alguse ja lõpu, looduse muutumatu lihtsuse. Iseendas ja arvukate teiste häältes otsib luuletaja armastuse ja usu ilmutusi, mõtet meie ajutisele maapeal-viibimisele. Mitmegi luuletuse öönägemuste uperpallidest aimub Talvet luuleteisiku Jüri Perleri (vt raamatuis “Oo Hamlet, mu vend!”, 2010; "Oikumeeniline missa", 2018) häälekõla skeptilis-sarkastilist, nukrat muhelust.
JA NII SEE LAHTI LÄKS
Ei jõudnud talviselt erandlikus
veelombipeeglis maja ees kaua uurida
see erandlikult valge Eesti tuvi
kas ta on ikka Picasso rahutuvi
kui juba maandusid tiibu rapsides
majaseina karniisile kolm tumedat
võitlusvalmis isatuvi. Ja nii see lahti läks
(Jüri Talvet, "See maa peal saladuseks jääma pidi", lk. 85)Esikaanel on Laura Talveti maal „Õhtu õhetus“ (2023, detail).
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
