Prints Marcillac, hilisema tiitliga hertsog de La Rochefoucauld (1613–1680) elu jagunes kaheks pooleks. Neist esimese sisustas võitlus kahe kardinali, Richelieu ja Mazarini vastu. Nagu d'Artagnan Dumas' “Kolmes musketäris”, võitles temagi nõrgema poolel, kaitstes kuningannat ahistava võimuri eest. Olles paranenud raskest lahinguhaavast ja alustades võitlust podagraga, oli hertsog oma elu teisel poolel sunnitud pühenduma paiksele eluviisile ja vaimset laadi harrastustele. La Rochefoucauld' kirjanduslik tegevus ja tihe salongide külastamine päädis kahe teose ilmumisega. Esiteks “Mõtisklused ehk moraalsed mõtteterad ja maksiimid” (1664), teiseks ajaloolise täpsusega hiilgavad “Memuaarid” (1674). Mälestusteraamatu liikvele läinud ärakirja järgi avaldati küll Hollandis juba 1662. aastal kaks soovimatutest täiendustest tulvil “piraatväljaannet”, kuid autor neid omaks ei tunnistanud. Lühidalt “Maksiimideks” nimetatud mõtteterade kogumiku mõju osutus aga nii suureks, et isegi Voltaire arvas nende autori kõige väljapaistvamate kirjanike hulka. On väidetud, et 19. sajandilgi ei leidunud palju kriitikuid, kes poleks La Rochefoucaluld' kohta midagi kirjutanud. Eesti väljaande on prantsuse keelest tõlkinud Mirjam Lepikult, haarava saatesõna on sellele kirjutanud Ilmar Vene.