Acta Semiotica Estica XXII numbris leiate sel aastal leiate viis originaalartiklit. Nagu tavaks saanud, kirjutavad nii kogenud uurijad kui ka tudengid, ja nagu kombeks, varieeruvad uurimuste teemad inimloomade suhtlusest teistsuguste loomade heaoluni.
Anti Randviir kirjutab “Suhtluse modelleerimise üldpõhimõtetest” ning ütleb, et suhtlus ehk kommunikatsioon asub inimkogukondade tegevuse ja olemuse südames. Seoses oluliste muutustega kommunikatsioonimaastikul 21. sajandil on vanu mudeleid vaja ümber määratleda ja kujundada.
Marleen Mihhailova käsitleb üht spetsiifilist kommunikatsiooni ja tähendusloome saadust artiklis “Nostalgia kui semiootiline protsess: analüütiline lähenemine tähendusloomele ja mälule”, huvitudes ennekõike sellest, kuidas teadvustatud mineviku tagasipöördumatus omandab märgilise kuju.
Mälu ja selle toimimisega kaasajas on otsapidi seotud ka Rene Kiisi käsitlus Tartu tekstist ja vaimust, mis on inspireeritud Vladimi Toporovi käsitlusest Peterburi tekstist ja mõtestab andmebaasi “Tartu ilukirjanduses” kaudu Tartu teksti, millest hakkab kohtade ja tegevuste kaudu tasapisi paistma ka Tartu vaim.
Nelly Mäekivi artikkel “Suurte kaslaste heaolu ja agentsuse mõtestamine Eesti kontekstis” keskendub kaslastele erinevates pidamiskeskkondades, näiteks loomaaedades, loomapääste organisatsioonides ja erakätes. Siingi on esmatähtis kommunikatsioon, sest heaolu kujuneb just looma agentsuse, ruumiliste praktikate ja inimeste tõlgenduste ristumispunktis.
Uurimusartiklite sektsiooni lõpetab Helen Arusoo artikkel “Hundikivid, nende tähendusväljad ja tähendusnihked”, mis uurib Saksamaa hundikive, nii traditsioonilisi kui ka uusi, mille vahel tekib omalaadne dialoogiline suhe.
Märkamiste rubriigis püüab pilku eelkõige mahukas Elin Sütiste ja Anti Randviiru kokkupandud mälestuste plokk semiootika osakonna esimese juhataja Igor Černovi (1943–2025) värvikast karjäärist. Igor Černov oli ere isiksus, kes jättis tugeva jälje mitte ainult Eesti semiootikale ja laiemalt humanitaarmaastikule, vaid ka oma vahetutele õpilastele. Lisaks ka täielik Černovi tööde bibliograafia.
Jällegi on lugemiseks noorsemiootikute erinevate kursuste raames kirjutatud tummiseid esseesid. Liis Lõhmus võtab vaatluse alla “surematu meduusi” Turritopsis dohrnii oma- ja siseilma. Merle Kons, Nele Laev ja Marleen Mihhailova analüüsivad nähtuse de-influencing tähendust TikToki kontekstis. Kalevi Kull vaatab tagasi oma konverentsisuvele, nentides, et lõpuks ometi on bioloogias alanud otsustav pööre semiootika suunas.  
Ja nagu ikka, Kroonika osa, kuhu viimasel hetkel jõudis ka Peeter Toropi juubelipidustuste kajastus. Numbri lõpetab tuumakas nimekiri Tartu ülikooli semiootika osakonnas kaitstud magistri- ja doktoritöödest.