Aado Lintrop on jaganud aastatel 2022–2025
kirjutatud
luuletused seitsmesse ossa, püüdes neis leida ühiseid emotsioone
või
kirjutamise ajendeid. Mõned keskenduvad olevikule, mõned
meenutustele, mõned on
haikuvormis. Eksistentsiaalsed teemad varieeruvad mälestustega.
Vananemine ja
vanemana elamine pole eesti luules kuigi populaarne teema, samas
oleks aga
veider seitsmekümneselt kirjutada noorte autoritega samas vaimus –
muutunud on
eesmärgid, olulistena tunduvad asjad, ning seda kõike peegeldab
paratamatult ka
luule. Esile kerkivad sügismeeleolud ning talvine valguse
taassünni ootamine.
Kogu tsüklid kannavad pealkirju
“Pilvekindral”, “Kimalaste pääste”, “Pööningu
tolmust”,
“Puravikune aeg”, “Põõsas terendavad ööbikud”, “Mu jaapani aed” ja
“Luuletused saavad küpseks
sügisel”.
***
Kui sa ei taha suhelda ChatGPT-ga
või võtta sõbraks Google Geminit,
pea videvikku siis ja teed joo meega
ning saada pikalt kogu AI sitt.
Ja mine, seisa keskööl teede ristis,
kuid enne tõmba noaga enda ümber ring.
Seal võid ehk kuradile anda pistist,
et nutisõltuvusest vabaneks su hing.
Tilk sõstraverd ja veidi kuremarju
ei ole palju vaimu vabaduse eest.
Taas märkad taevakaart ja pilveharju
ja kuuled värsse tõusmas enda seest.
Kujunduses on kasutatud autori fotosid.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.