Kahe filosoofi ja sotsioloogi, Max Horkheimeri (1895–1973) ja Theodor
W. Adorno (1903–1969) vaimsete temperamentide põrkumisest alguse
saanud töö sündis ajal, mil natsionaalsotsialistliku terrori lõpp oli
juba silmaga näha, kuid ikkagi keset kõikehõlmavat kriisi, kahe
ajajärgu vahel. Modernistlik ühiskond, kultuur ja ajaloofilosoofia oli
kadumas maailmasõtta ja selle genotsiididesse. Uus massiühiskond
polnud veel sündinud. “Valgustuse dialektika” põhiprobleem on
valgustuse kui keskse Lääne mõtlemistüübi saatus tagasivaatega 20.
sajandi keskpaiga perspektiivist. Vaieldes, teineteise tekste
redigeerides ja kommenteerides lõid Horkheimer ja Adorno teose, mida
peetakse kriitilise teooria üheks tähtsaimaks tüvitekstiks. Autorite
ajaloolist tausta ning teose retseptsiooni tutvustava saatesõna on
kirjutanud Indrek Ojam.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Postimees.