|
|
|
|
|
|
|
|
Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale. |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Ilmumas
Lauri Mälksoo
Rahvusvahelisest õigusest
568 lk.,
140x200,
2024
Lauri Mälksoo (s. 1975) on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja Eesti Teaduste Akadeemia liige. Ta on ka 1873. aastal asutatud Institut de Droit Internationali liige ja alates 2021. aastast Euroopa Nõukogu Veneetsia komisjoni Eesti-poolne liige. President Lennart Meri paljudest kõlama jäänud metafooridest käis kaks rahvusvahelise õiguse kohta. Vastates omal ajal küsimusele India ja Pakistani hangitud tuumarelva kohta, pani Meri viimased – küll kaude, aga ikkagi – moraalselt paika, öeldes, et väikeriigi aatomipomm on rahvusvaheline õigus. Kas rahvusvaheline õigus on või tegelikult alati ikkagi ei ole väikeriigi tuumarelv? Käesolevasse raamatusse on koondatud Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo eestikeelsed teadus- ja publitsistlikud artiklid alates 1999. aastast. Läbivaks küsimuseks on siin rahvusvaheline õigus ja selle ajalugu Eestiga seonduvalt: Eesti Vabariigi rahvusvahelis-õiguslik staatus suurriikide mõjuväljas, hinnang Nõukogude okupatsiooni ajal toime pandud riiklikele repressioonidele, Eestiga seotud rahvusvahelise õiguse suurkujud nagu Friedrich Martens, inimõigused jm. Mitmed tekstid puudutavad ka rahvusvahelist õigust ja inimõigusi Venemaal ning ajalooliselt võttes Nõukogude Liidus.
Raamatu väljaandmist on toetanud Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kultuurkapital, Tartu linn ning Eesti Mõtteloo Sihtkapital.
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Hando Runnel
Laulud tüdrukuga 2. trükk
96 lk.,
105x165,
2024
Hando Runneli esimene luuletus ilmus “Loomingus”
1963, esimene luulekogu “Maa lapsed” tuli noorte autorite kassetis 1965.
aastal. 1967 järgnes sellele “Laulud tüdrukuga”, mis veel lugeja ära pettis,
lastes arvata, et Runnel on lihtsalt üks lustlik sell, külapoeet oma
päikeselise luulega. Siin on Runneli ausalt lüüriline luule (näiteks “Noore
rohu rohelise vaiba võtan ülle…”) kõrvuti nende vägevate värssidega, mis on
hiljem ilmunud pea kõigis valikkogudes (näiteks “Ma tean, et ma tulen kord jälle”
ja “Läbi äreva vere kord kandub kõik”). Nüüd uuesti ilmuv kogu on elurõõmust
tulvil. Siit leiame tema üldtuntud lauluks saanud luuletuse “Jaanipäevaks
kõrgeks kasvab rohi” ning rahval südamesse läinud “Üks naine lehmaga läks üle
mäe” ja “Koduküla, kodumaa”, saatjateks Asta Vendre legendaarsed
illustratsioonid.
Võhikud võõrsil
Rukist rukkiväljadel tunnistas
saatkond auväärseid asjatundjaid.
Eksikombel kõik kiitma kukkusid
rukkilille, mis rukki hulgas.
(“Laulud tüdrukuga”, Ilmamaa 2024, lk. 26)
Tõnis Sander
Kui meid sõtta kutsuti
96 lk.,
140x210,
2024
Tõnis Sander sündis 1887. aastal Viljandimaal,
õppis Suure-Jaanis ja Põltsamaal ning omandas sõjamehe kutse Vilno sõjakoolis.
Poliitilistel põhjustel oli ta 1905. aastal sunnitud sõjaväest lahkuma,
misjärel leiame ta 1910. aastal Tallinnast “Päevalehe” juurest. Pealinnas
tutvus ta niisuguste omaaegsete ärksate vaimudega nagu Marie Under, Hugo
Raudsepp, Karl Ast, Mait Metsanurk ja Ants Laipmann. 1914. aastal, kui
“Päevalehe” toimetuses oli streik, suundus Sander Tartusse “Postimehe” juurde.
Samal sügisel luuletaja Sander aga mobiliseeriti ning saadeti Krasnojarski
polguga Poolamaale, kus ta Tannenbergi lahingutes kadunuks jäi. Oma viimases
kirjas palus ta Hugo Raudsepal koguda kokku tema armulaulud oma muusast ja
avaldada need Tallinna kirjanike rühma albumis “Voog 2”. Sõja tõttu jäi albumi
teine number kahjuks välja andmata. Käesolevas kogus ilmuvad lisaks Sanderi
luuletustele mõned kirjad, ajalehes “Esmaspäev” avaldatud ülevaade tema elust
ning peresõbra Marie Underi mälestuskilluke.
Frontispissil Tõnis Sanderi foto Eesti Kirjandusmuuseumist B-181-1459. Esikaanel foto internetist.
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti
Kultuurkapital.
|
|
|
|
|
|
|