 |
|
|
 |
|
|
 |
|
|
|
| Kirjastus "Ilmamaa" asutati 1992. aasta viimastel nädalatel Tartus; täna on tegemist ühe suurema Eesti väärtkirjanduse kirjastajaga, eriti tänu Eesti Mõtteloo sarjale. |
|
 |
|
|
|
 |
|
 |
|
|
Ilmumas
Ernst Enno
Mu lillelallerad lapsed
264 lk.,
168x220,
2025
Ernst Ennole mõeldes meenub luulesõbrale arvatavasti kõigepealt luuletus „Kojuigatsus“: „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad, / tuul mängib lillelõhnaga“ – värsid, mis tekitavad koduigatsuse neilegi, kes on kasvanud linnamajas, mille ümber pole kunagi lõhnanud ristikhein – ei valge ega punane. On, nagu laenanuks luuletaja lugejale oma meeled, mille kaudu saame osa ristikulõhnalisest kodukohast – õigemini saame osa sellest eemal olemise kurbusest: „mu ümber sala laulvad vaiksed leinad“… /.../ Esimesel pilgul võib tunduda, nagu oleksid Enno täiskasvanute ja lasteluuletused tulnud kahe erineva autori sulest: sügavmõttelisest süngusest ja valulikust igatsusest ei saa poeedi lastevärssides juttugi olla. Kuid tuleb nõustuda kirjandusteadlase Reet Krusteniga, kes „Eesti lastekirjanduse ajaloos“ ütleb: „Lastelaulud moodustavad E. Enno loomingu päikesepaistelise poole, kuid midagi luuletaja olemuslikust igatsustundest ja sellega seotud poeetilisest nukrusest ulatub ka siia. See midagi lisab näiliselt lihtsakoelistele värssidele uue dimensiooni ja tõstab E. Enno lasteluule erilisele tasandile. Tuntavad sügavamad tagamaad kumavad „lillelalleradest“ (nii nimetas E. Enno ise oma lastevärsse) läbi, andes neile emotsionaalse värskuse ning intensiivsuse.“
(Leelo Tungal, „Mu lillelallerad lapsed“, 2025)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
|
|
|
|
|
|
|
 |
|
 |
 |
Andres Vanapa
Riimiga ja ilma
320 lk.,
140x210,
2025
Andres Vanapa (1924–2004) luuleparemikku koondav, tema poja
poolt luuletaja sajandaks sünniaastapäevaks koostatud kogumik avab lugejale
tema vormilt riukaliku, kuid sisult inimlikkese sügavustesse ulatuva luuleilma
selle täies kirkuses. Vanapa luulet iseloomustavad meisterliku jutuvestja oskused
pingestada luuletekst algusest lõpuni, suuta viimseni viimistleda neid
luuletusi, mis seltskonnas viibides nagu käisest kukkusid, suhtuda
ümbritsevasse maailma heatahtliku ja rõõmsa uudishimuga. Tinglikult ja
ajaüleselt gruppidesse paigutatud luuletusi seob raamatus nende kirjutaja –
muutuv muutuvas ajas ja vanuses nagu kõik elav. Saatesõna on kirjutanud
koostaja Elia Mell.
Ja kui teie selle maailma
kord õhku lasete,
olge nii lahked,
siis võtke uus,
kust tahate.
(Andres Vanapa, „Riimiga ja ilma“, 2025, lk. 101)
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Ilmar Vene
Jumalikkuse naabruses
416 lk.,
115x185,
2025
Mälestusteraamat on nagu lingusõlm autori
lineaarse elulõnga peal. Kui aga lisada selline paljumõõtmeline ja lõpmatult
paisuv mõtteruum nagu raamatukogu, võib selle sõlme harutamine päris
keeruliseks minna. Ilmar Vene raamatulembene mälestusteköide “Jumalikkuse
naabruses” (see tähendab muuhulgas, et vanas Tartu Ülikooli raamatukogus
Toomemäel) algab ülikooliõpingutega ja viib edasi autori töökohale
raamatukogus. Kõrvuti astuvad lugeja ette Aivo Lõhmus, Linnart Mäll ja Cicero,
Hannes Varblane, Tõnu Luik ja Gustave Flaubert, Andres Langemets, Hando Runnel
ja Firedrich Hölderlin, Jaan Unt, Augustinus ning paljud teised. Sel raamatul
on siiski üks peategelane, Tartu Ülikooli raamatukogu, ning see on pühendatud
kõigile, kes on seal töötanud ja kelle tegevus seal ka jätkub. Raamatus olevad
fotod pärinevad Ilmar Vene erakogust. Kaanekujunduseks on valitud August
Matthias Hageni gravüür “Die Bibliothek” (1827).
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
|
|
|
 |
|
|
|
